Eksootiline jakoonijuur kasvab hästi ka Eestis

Harri Poom, Saare-Tõrvaaugu aiand

Köögivilju on juba aastasadu ja isegi -tuhandeid kasvatatud ning võiks arvata, et erilisi üllatusi nad meile enam ei paku. Aga võta näpust! Mõned aastad tagasi talvisel, aednike jaoks tühjavõitu ajal internetis ringi tuuseldades komistasin Lõuna-Ameerikast pärit jakoonijuure Smallanthus sonchifolius otsa. See on kalorivaene, kuid kiudaineterohke köögivili, sobides suurepäraselt ka dieettoitude valmistamiseks.

Vahetult mullast üles võetud juurikad, olgu küll, et hästi mahlased ja krõmpsuvad, on küllaltki maitsetud. Magusaks lähevad nad aga kähku – piisab neid mõni päev valges, isegi päikese käes närvutada, ja juba meenutavadki jakoonijuured maitselt puuvilja, oma krõmpsuva tekstuuri ja magusa mahlasusega vist kõige enam poeletilt tuntud pirnõuna (nashi-pirni). Ületalve hoitud juurikad on juba iseenesest magusad, neid enam eraldi närvutama ei pea.

Kuidas jakoonijuurt kasvatada

Olgugi et ekvaatorile märksa lähemalt pärit kui meie siin, tundusid jakoonijuure kasvunõuded Eesti kliimaga kenasti klappivat: meie pigem jahedad ja niiskepoolsed suved paistsid talle hästi sobivat.

eBay kaudu tellisingi esimesed kaks sorti (praegu kasvatan juba kaheksat!) ning need edenesid väga kenasti. Haiguste ja kahjurite suhtes on jakoonijuur vastupidav ega vaja mingit tõrjet. Et kasvuaeg on pikk ja öökülmi taim ei talu, on mõistlik taimed ette kasvatada, vastasel korral jääks saak väikeseks. Meie jakoonijuured kasvasid esimesel suvel suurtes, paarisajaliitristes kilekottides ja see viis õigustas end tõesti hästi.

Järele proovitud nippe:

• Et hoogne kasv algab alles suve teisel poolel, võib taimi päris kaua mõneliitrises potis ette kasvatada.
• Alalisse kasvukohta võib taimed alles siis istutada, kui ettekasvatuspotid kitsaks jäävad, sest juurikasaak kujuneb põhiliselt välja hilissuvel ja sügisel.
• Ettekasvatatud taimed võib peenrasse istutada alles siis, kui öökülmaoht möödas, enamasti mitte enne juuni esimest nädalat.
• Jakoonijuurt võib kasvatada kõrgpeenrais, mis talle hästi sobib.
• Et jakoonijuur suve teisel poolel ja sügisel juba väga palju ruumi nõuab, olgu taimede vahe vähemalt pool meetrit ja parem veel, kui rohkem.
• Algul mahub peenras muudki kasvama, eeldusel et see „muu“ on lühikese kasvuajaga: mitmesugused salatid, redis, till, pealsesibul jms. On-tuntud tõde, et segapeenras on taimed tihti saagikamad ja tervemad.
• Rammusas mullas kasvav jakoonijuur väetamist ei vaja, lahjematel liivastel muldadel oleks kompost (või mõni muu orgaaniline väetis) aga ülimalt teretulnud.
• Hea on taimede alune ja ümbrus multšida – multš hoiab mulla niiske ja kobeda, tapab umbrohud ning aeglaselt kõdunedes muudab mulda viljakamaks. Kasutada võib näiteks niidetud muru ja isegi kitkutud umbrohtu – kui just rohimisega hiljaks pole jäädud ja seemneil on juba võimalik valmida.

Jakoonijuur on sügava ja samal ajal väga hapra juurestikuga, mistõttu muld peab olema kerge lõimisega ja  vähemalt 30 cm sügavune. Paremini sobivad seega kõrgpeenrad, kuhu saab ise kergesti sobiva pinnase kujundada. Raskematel savisematel muldadel polegi õieti muud valikut kui kõrgpeenar või mahukam konteiner (5–10-liitrisest anumast jääb suure juurestiku mahutamiseks kindlasti väheks). Tänu väga mahlakatele juurikatele on jakoonijuur põhimõtteliselt hea põuakindlusega, eriti suve teisel poolel, mil juurestik on juba piisavalt võimsaks jõudnud areneda. Muld olgu parasniiske kogu kasvuaja vältel – kuivas mullas jääb juurikasaak nigelamaks.

Saagikoristusega kiirustama ei pea – mida pikem on kasvuaeg, seda suurema saagi saab. Kui aga pealsed on juba hävinud, pole põhjust oodata. Jakoonijuurel on sügavale suunduvad säilitusjuured ja nende kohal mullapinna ligidale jääv risoomipahmakas. Siledakoorelised säilitusjuured süüakse ära, neil kasvupungi ei ole ning uusi taimi neist kasvatada ei saa.

Et veelgi suuremat saaki saada, võiks võimaluse korral anumais kasvavad taimed sügise poole öökülmade eest kasvuhoonesse varjule viia ning peenras kasvavaid kattelooriga katta: pealsed häviksid juba kergete miinuskraadidega ning see paneks juurikate kasvu kohe seisma. Olenevalt sordist, agrotehnikast, aga ka taime vanusest (jah, tegemist on püsikuga ja potitaime saab plusskraadide juures üle talve hoida) võib ühelt taimelt päris hea mitu kilo juurikaid saada. 3–5 kg on tavaline, aga see number võib ka suurem olla.

Jakoonijuur on suurepärane dieettoit

Jakoonijuurt süüakse põhiliselt toorelt, kohe peale koorimist. See sobib hästi ka toorsalatitesse. Tema mahl kipub küll kiiresti tumenema, maitset aga tumenemine ei mõjuta. Juurikad kõlbavad ka  hautada või keeta – kanalihahautis jakoonijuure, porgandi ja sibulaga viis keele alla. Smuutidesse ei tarvitse juur sobida – kui, siis vast ehk ainult köögivilja-marja segasmuutidesse, mille koostises on hapud marjad või sidrun.

Magusast maitsest hoolimata on jakoonijuur väga hea dieettoit ja sobib ühtviisi hästi nii diabeetikuile kui kaalujälgijaile. Kuna suhkrud esinevad temas fruktooligosahhariididena (FOS), mida inimorganism õieti ei omasta, on jakoonijuure kalorsus väga madal (15–20 kcal/100g) ja glükeemiline indeks nullilähedane. Samas mõjuvad FOS-id probiootikumina, mõjutades seedesüsteemi mikrofloorat inimesele soodsas suunas. Kiudaineid on jakoonijuures 0,3–0,4 %. Lisaks on juurikais veel arvestatavas koguses kaaliumi ning antioksüdante, viimaseid lausa kümme korda rohkem kui kartulis! Väidetavasti alandavat jakoonijuur ka kolesteroolitaset ja reguleerivat neerude tööd soodsas suunas – ent viimased kaks väidet võivad väga kergesti olla liialdus. Kuigi tervislik ja maitsev, ei ole jakoonijuur siiski mingi imerohi.

Kuidas jakoonijuurt paljundada

Pinnalähedane mügarik risoom sünniks ilmselt süüa ka, ent seda kasutatakse paljundamiseks. Kevadel ühest risoomipungast kasvama hakanud taim kasvatab sügiseks päris suure (1–2 kg pole mingi ime) risoomi, millel võib kümneid pungi olla. Kui paljundusmaterjali on vähe, saab täiesti rahuldava saagi ka mõnekümnegrammisest pungaga risoomitükist kasvanud taimelt. Ettekasvatusaeg on siis küll pikem, sest istiku algareng on aeglane. Kui vähegi võimalik, tuleks paljunduseks võtta aga 200–300 g risoomitükk 2–4 pungaga, see annab istikule juba kohe alguses kõva kasvuspurdi.

Hästi juurduvad tegelikult ka haljaspistikud, mis on tehtud lehekaenlaisse kasvavaist ennakvõrseist. Nendest muidugi samal aastal veel saaki loota ei maksa, aga potistatuna üle talve hoituna kasvavad nad kiiremini ja annavad suurema saagi kui ühepungalistest väikestest risoomipistikutest kasvanud taimed.

Õitseb jakoonijuur hilja ja elujõulist seemet õieti ei moodusta – enamik seemneid on kõlujad. Ka tuumakate seemnete idanevus on madal, 10% on juba väga hea tulemus ja tavaliselt on see veelgi madalam. Seega seemnest kasvatavad jakoonijuurt vaid sordiaretajad ning tavaaednikul  ei ole mõtet end sellega vaevama hakata.