Guna Rukšāne lugu Vesiroosid

Guna Rukšāne, Raiskumsi vallas asuv talu Jaunrūjas

Kas olete unes näinud täiuslikku aeda? Minul ei ole vedanud, aga juba Eedeni aia kirjelduses domineerib vulisev ojake linnulaulu ja rahumeelsete lõvidega, kes toituvad ilmselt nektarist, sest nende kõrval karjatatakse kitsi ja teisi loomi, mis sobiks kiskjatele toiduks. Keskaja romantilistes jutustustes on see allika ja pehme samblaga grott, kus ilus daam võib otsekui sulgkotil puhata. Pastoraalsetel maalidel on seal lisaks karjapoiss või -tüdruk ja lambakari … Nagu aru saate, siis vesi on see, mis annab harmooniatunde, sest mis tahes maaliline maastik on ilma veeta ebatäiuslik. Kui lätlasel ei ole oma jõejupikest või järvenurgakest, siis ta kaevab tiigi või teeb purskkaevu. Ka siis, kui ei ole oma veekogu, on võimalus luua kas või miniatuurne veejuga, mis siin-seal nähtavale ilmub ja jälle kaob, nii nagu see on Jaapani aias.

„Aga see sinu vesiroos ei taha mingi hinna eest õitseda,” ütleb Astrīde, kui vaatleme Brasla luhaniidule tehtud tiiki. No jah, muidugi, see on värvimuutev vesiroos „Graziella”, mille geenides on vajadus sooja ja madala vee järele. Paar kuud hiljem lisasime hädiselt kasvavale taimele „Luzitania” ja „Froebeli” juurikad, mille tema abikaasa ise minu tiigist välja tõmbas. Seal rammusas savis olid kasvanud ja laiali levinud vesirooside „Meteor”, „Luzitania” ja „Rose Nymph” puhmikud ning oli viimane aeg neid harvendada, sest lehtede paksus hakkas segama õisi, mille kohati katsid juba kinni rulli läinud lehetorud, mis pimedast sügavusest valguse suunas sööstsid. Juurikate kättesaamine on titaanlik töö, sest need olid pikki aastaid toitunud rammusast tiigimudast ja saavutanud köie paksuse; need suunduvad katkikiskumatute pesunööri paksuste juurtega sügavale maasse. Vesiroosidel on küll kahte moodi juurikaid: suuremal osal lähevad need edasi tiigipõhja mööda nagu paljudel veetaimedel, näiteks kalmustel, aga mõned kasvavad kobaras ja need lähevad laiali. Lihtsam on välja kaevata esimest tüüpi juurikaid, aga kes see siis lihtsust taga ajab: vesirooside austaja võtab terava labida ja ronib vette, jõudnud puhmikuni ja puudutanud seda jalaga, lisab ta tavaliselt mõistmatu kergemeelsusega, et ei olegi üldse nii sügav. Muidugi on niimoodi uhkelt seisval mehel vesi ainult keskkohani või kõige enam ehk rinnani, aga kangelane unustab, et siis, kui juurikas on labidaga katki löödud, tuleb minna vee alla, sest väga harva õnnestub seda välja tõmmata ainult lehtedest kinni hoides. Üsna pidulikult tõmmatakse õhk kopsudesse ja pea kaob vee alla … hurraa! Juurikas on käes (tihtipeale tuleb sukelduda mitmeid kordi) ja nüüd tuleb ainult lahti pusida sellega kokkukuuluvad lehed ja õied.

Endiselt moodustavad vesirooside põhilise valiku sordid, mis loodi 20. sajandi algul ja Teise maailmasõja järel Prantsusmaal ja Inglismaal. Täna seisavad vesirooside aretamise eesotsas ameeriklased. Kõige rohkem on vesirooside kultiveerimisse panustanud prantslane Joseph Bory Latour-Marliac. Tema aretas üle 100 sordi, mis kasvavad endiselt meie tiikides. Tema surma järel jätkasid kaks järeltulijate põlvkonda (Laydekerid) seda tööd, kuni 1991. aastal aiand maha müüdi. Vastupidavad, suurepärased ja ilusad, värvigamma valgest kuni küllastatud punaseni või täpsemini tumeda purpurpunaseni. Aga aretajad ei jäänud rahulikult paigale ja ka kasvatajad nõudsid midagi uut ning siis pöörati pilk jälle soojamaade liikide poole: nagu lootostelgi, on sealne vesirooside värvivalik väga rikkalik. Ristates N. meksicana geenid, luuakse päikeseloojangu värvi vesiroos, mille värvid muutuvad õitsemise ajal kollakast kuni oranžini, millel on veidi tellisekarva kuma („Graziella”, „Paul Hariot”, „Leydekeri Seignoretti”, „Aurora” jt). Kuid meie juures on nendel vähem õisi, sest ei ole piisavalt soe.

Nii olen ka mina ükskord peaaegu et läbi kukkunud, sest 2012. aasta talvel olin lubanud korraldada vesirooside näituse Salaspilsi Botaanikaaia istikute laada jaoks, mis toimus 16. juunil, , sest eelmisel aastal oli õnnestunud taoline üritus korraldada Cēsise näitusehallis. „Maija Tabaka tööd oli seintel üleval juba eile, vesiroosid panime vaasi paar tundi enne näituse avamist. Nüüd hindan näitust ja mõtlen ainult selle peale, et seekord ei saa keegi ükskõikseks jääda, siin ei ole midagi, mis võiks mitte meeldida. Kunstniku värvid ja lilleõite haprus on kui kaks veetilka, mis kokku sobivad,” ütles Cēsise näitusehalli juhataja Nata Livonska ja lisas, et see ei ole esimene kord, kui näitusehall rõõmustab ereduse, lõhna ja mitmekesisusega. Aga kevade ja suvealguse jahedate ilmade tõttu viibis vesirooside õitsemine ja Salaspilsi võisime viia ainult 8 sorti, nii et tuli rahulduda pujengiõite paraadiga.

Vesi mitte ainult ei jahuta, vaid selle vulin ja kas või vee vaatamine rahustab. Ja siis tahaks õit, mis pimedast sügavusest toob välja imeilusa puhta ja lõhnava roosi. Vee Roosi. Rabindranath Tagore on lootoslillest palju luuletanud: „Päikese käes puhkeb lootoslill, siis närbub ja põrmuks langeb, aga õienupuks jääda ei ta soovi …”  Pikk sissejuhatus kättesaamatu kohta: kui vaid ka meie veekogudes need ilusad pühad budistide õied elutseksid. Hiljuti kirjutas mulle üks naine Liepājast, et talle olevat kingitud Komarovi lootos, mis olla ka juba talve üle elanud. Jah, taim on kantud Venemaa Punasesse raamatusse, sest on säilinud kriidiajastu reliktina, kui maapealne kliima oli soojem. See kasvab Kaug-Idas Habarovski krais ja arvan, et see elab Läti tingimustes talve üle, aga kas hakkab ka õitsema? Kahjuks nõuavad lootosed 24–30-kraadist sooja, mis kestaks mitu kuud. Meie juures on võimalik seda saavutada vaid oranžeriis. Kuigi lootosed armastavad ka päikest, kannatavad need ka väikese varju ära, aga mitte rohkem: täisvarjus ei hakka need õitsema. Kuid see pole veel kõik, viis soojakraadi on nende jaoks juba surmav. Komarovi lootose kodumaal talvitub juurikas neljakraadises soojas mudas. Kuigi olen skeptiline, soovin minagi proovida, sest tavaliselt algab kõik unistusest. Kunagi oli mõeldamatu, et nartsissid võiksid olla punast värvi, gladioolid sinised ja pojengide rohttaimed kollased. Praeguseks on see juba saavutatud: samm-sammult astuvad aretajad üle looduse mahapandud piiridest ja tekivad aina uued sordid.

Tuleb ikkagi jääda meie oma vesirooside juurde ja valgest vesiroosist ei ole ju mitte midagi ilusamat. Nagu ere mõte tõuseb alateadvusest, nii kerkib pimedast järvesügavusest imeline valge lill. See valib rahuliku vee: järve, jõekääru või harujõe, kus võib segamatult kasvada. Lätis ei ole harv lumivalge vesiroos (Nymphaea candida) 5–9 cm suuruste õitega, kuid palju suurema läbimõõduga õied on valgel vesiroosil (N. alba), mida võib küll üsna harva kohata. Kui minu juurde sõidavad inimesed sooviga osta valget vesiroosi, küsin alati, miks nad ei soovi seda ise mõnest järvest välja kaevata. Muidugi ei ole see õige, sest vesiroose tuleb siiski hoida ja neid ei kasva ju vabas looduses üldse nii palju. Teine aspekt on, et välja valitakse ja kultiveeritakse parimaid eksemplare ja seega kultuuris paljundatakse isendeid, millel on suuremad õied, tugevamad puhmikud ja mis ühel hooajal võivad kasvatada kuni 50 õit ja isegi rohkem. Sellised on ka valgete õitega kultuursordid.

Kui räägime Lätis kasvavatest vesiroosidest, siis pean ütlema ja ühtlasi tiigiomanikke hoiatama, et olen toonud Brno botaanikaaiast kaasa tõve, mille nimi on Nymphoides peltata. See õitses ilusasti suletud basseinis, kus oli vee kohale kergitanud väikesed kuldsed õiekesed. Vesiroosi meenutasid vaid südamekujulised lehed. Ihkasin seda ja võtsin mõned juurikad kaasa, mille panin veega täidetud kotti. N. peltata kasvatab aeg-ajalt juurtega vääte, mis ujuvad vees ja otsivad maad, kuhu juurduda. Jānis Rukšāns naeris veidike minu üle ja ütles, et meie juures see ei talvitu, sest kõige põhjapoolsem piir olevat Leedus. Lätis olevat see kasvanud ühes järves ja kantud Punasesse raamatusse kui 0 (kadunud) rühma taim ja sellel on isegi lätipärane nimetus vairogu palēpe ’kilpjas järveõis’. Internetist loen: „Lätis tõenäoliselt kadunud liik. Ainukeses leiukohas Ziemupe ümbruskonnas on liiki viimast korda nähtud 1930. aastate lõpus. Lätile geograafiliselt lähimad leiukohad on tänapäeval Nemumas Leedus ja Valgevenes ning järved Smålandis Rootsis”. Tegelikkus kujunes täiesti teistsuguseks. See talvitub. Ja kuidas veel talvitub, sest istutasin selle ainult ühte potti ja panin kasvuhoonesse istikute kasvatamiseks mõeldud basseini. Nädala pärast tekkisid väikesed lehed ka järgmise poti kohale: oli tekkinud väät ja juba hakkasid tekkima järgmise istiku juured. Ka seda ei võtnud ma mingi hoiatusena: ma istutasin need kaks istikut tiiki ja nüüd katab see kollane õudus mul kaht kolmandikku veepinnast; alles seal, kus vesi on kaks meetrit sügav, ei suuda taim enam põhjani jõuda ja seal siis on vesi vaba. Hea, et mul jätkus mõistust mitte pakkuda seda kataloogi. Kuigi ilusad need ju on. Kuid vaatan Bakkeri 2013. aasta pakkumisi ja seal on ka kilpjas järveõis esindatud. Basseinis võib kasvatada, aga tiigis …

Tahan julgustada kõiki neid, kellel on soov näha vesiroosi õitsemas, aga ei ole ühtegi veekogu ja väikest basseini ei taha kaevata. Seda iludust võib kasvatada isegi väga väikestes nõudest: tünnides, vannides, kilega kaetud ja veega täidetud lohus. Üks asi, mille peale mõelda tuleb, on see, kuidas hapnik vette pääseb, muidu hakkavad vees paljunema vetikad ja siis on kogu ilu hukas. Minu suures õuebasseinis (5 m läbimõõduga) oli selleks väike purskkaev, mis töötab terve suve ja rikastab vett hapnikuga.

Kui istutame vesiroosi maa sisse kaevatud kaussi või toobrisse, on kõige parem viia see talveks keldrisse. Taimi ei pea vee sees hoidma, tuleb ainult tähele panna, et maa ära ei kuivaks. Meie kasvatatud vesiroosid (umbes 80 sorti) on talvekindlad, tihtipeale on need isegi jää alla külmunud ja sellest hoolimata ellu jäänud.

Ka siis, kui vesiroosi tiiki istutate, ei pea te pelgama, et vesiroos ära külmuks, sest Lätis kõigub jääkihi paksus umbes 70 cm ümber, aga vesirooside istutamise optimaalne sügavus on umbes meeter. Muidugi on igal sordil on nõudmised: suurele vesiroosile „Colosseo” meeldib ka kahemeetrine sügavus ning aastatega levib see aina laiemale ja võtab enda alla juba kenakese osa tiigipinnast, aga selle õied kasvavad alustassi suurusteks. Erkpunane „Froebeli” aga rahuldub rannaäärse sooja veega ja õisi kasvatab kõige paremini, kui see istutada poole meetri sügavusele või madalamale.

Tavaliselt küsitakse minult ka veetaseme kõikumise kohta. Jah, see ei meeldi ju ühelegi taimele, aga vesiroosid on imetlusväärsed ellujääjad ka äärmuslikes oludes. Mitmeid aastaid tagasi otsustasime tiiki puhastada ja lasime vee välja. Tööd algasid kuu aja pärast ja alles siis panime tähele, et pilliroo sisse on end peitnud ja väljakaevamata jäänud vesiroosi „Cardinal“ puhmik. Pilliroog haljendas ja vesirooside lehed olid tiigi põhjas, aga need olid rohelised; isegi uued lehed kasvasid. See tõestab, et vesiroosi võib saata ka postiga ja seda ei kahjusta miski, sest peamine on tagada juurikale niiskus.