Iirisesortide valimine oma aeda

Laimonis Zaķis (www.irisgarden.lv)

Aediirised on väga levinud kultuurid nii mujal maailmas kui ka Lätis. Minu umbkaudsete arvutuste järgi kasvatatakse Lätis aktiivselt tuhatkonda sorti aediiriseid ja mujal maailmas veel kümneid kordi enam.

(Selles artiklis tuleb juttu ainult aediiristest, s.o. kõrgetest aediiristest TB (Tall Bearded), mille kõrgus on üle 70 cm; keskmisekasvulistest aediiristest IB (Intermediate Bearded), mille kõrgus on 40 kuni 70 cm; kääbuskasvulistest aediiristest SDB ja MDB (Standard Dwarf Bearded ja Miniature Dwarf Bearded), mille kõrgus on alla 40 cm. Veel üks huvitav rühm on peenra-aediirised BB (Border Bearded), mis on tegelikult madalamat kasvu kõrged iirised, kõrgus kuni 70 cm.)

Kuidas küll saavutada, et aednik – olgu ta amatöör, iluaednik või algaja kollektsionäär – ei kohkuks suure valiku ees? Tahan jagada mõnda tarkustera ja mõttemõlgutust, mis võivad aidata valikut teha, võib-olla et loobuda ostmast „põrsast kotis“ ning selle asemel leida endale, oma aiale, kollektsioonile soovituim ja sobivaim sort.

Valiku tegemise põhimõtted

Hiiglane või kääbus? Maitseid on erinevaid. Endiselt on gigantomaane, keda köidavad ainult suurt kasvu ja hiiglaslike õitega sordid. Kahjuks ei mõtle paljud Läti muutlike ilmaolude peale, kuigi juba mitmeid aastaid oleme juunis, just kõrgete iiriste õitsemise ajal, kogenud vihmavalinguid ja tormituult. Selliste ilmaatraktsioonide järel on just hiiglased need, kelle leiame „näoga vastu maad“. Mõtlev aednik leiab oma ilu- või kollektsioonaeda koha eri kasvu iiristele ning valib avamaale tugevate vastupidavate õievarte ja paksude püsivate õitega keskmisekasvulised sordid.

Õitsemisperioodi pikendamine. Kui meile on hakanud mõni lillekultuur meeldima ja me oleme selle eest püüdlikult hoolt kandnud, soovime muidugi olla sellega koos ja rõõmustada muinasjutuliste õite üle võimalikult kaua. Kui valime õiged iirisesordid, võivad need kroonida meie aedu isegi kuni kaks kuud. Soojal kevadel võivad esimesed kääbuskasvulised iirised hakata õitsema juba aprilli lõpus, misjärel puhkevad õide teised madalad sordid; mai lõpus hakkavad õitsema keskmisekasvulised sordid ja seejärel ka kõrged iirised, mille hilisemad sordid võivad õide puhkeda alles jaanipäeva paiku või hiljemgi. Kui kasvatame ainult kõrgeid iiriseid, on samuti tähtis valida nii varajasi kui väga hiliseid sorte, et iiriste õied rõõmustaksid silmi terve juunikuu.

Sordi vastupidavus ja viljakus. Me elame Lätis, kus on karmid ja tihtipeale muutlikud talved ning kus sulailmale võib järgneda käre lumeta külm, seega oleme iiriste kasvatamise riskialal. Iga kollektsionääri varamus on õudusjutte väga soovitud, kaua otsitud ja hirmsa raha eest ostetud sortidest, mis on päästmatult hävinud juba esimesel või teisel talvel. Nii võib juhtuda. Tihtipeale jäävad sordid ellu, aga nende õiepungad külmuvad regulaarselt ära, mistõttu võime õisi oodata ehk korra kolme aasta jooksul. Ka nii võib juhtuda. Kõige rohkem kannatavad kollektsionäärid, kes tellivad uusimate sortide istikuid maailma juhtivatelt firmadelt, mis asuvad iiriste kasvatamiseks sobivamates kohtades: Californias, Oregonis. Kulub vähemalt kolm aastat, enne kui võime olla kindlad, et ellujäänud sordid on aklimatiseerunud ja sobivad Läti aedadesse. Sorti valides on info selle kasvupotentsiaali ja õitsemise rikkalikkuse kohta väga oluline! See käib peamiselt kõrgete iiriste kohta, sest keskmised ja madalad iirised on talvekindlamad ja parema kasvuga. Kohapeal aretatud sordid on palju vastupidavamad, need on väikeste seemnetaimedena teinud läbi loodusliku valiku, misjärel on aretaja need välja valinud, neid kontrollinud ja paljundanud oludes, millistes need ka edaspidi kasvama ja õitsema hakkavad. Hetkel küll ei ole veel selliseid sorte väga palju.

Õite dekoratiivsed omadused on küll pigem isikliku maitse asi, aga tihtipeale on see kriteerium sorti valides määrav ja seda, mida eelpool kirjeldasin, ei võetagi arvesse. Mulle meeldib, mina tahan ja ärge tulge mulle rääkima, et see seal on sarnane, aga kasvab paremini!

Iirisekultuur on teinud läbi pika arengutee sortidest, mida võib veel praegugi kohata vanaema aias või vanades parkides, tänapäevaste õite fantastiliste kujude ja värvideni. Eelmise sajandi 70. ja 80. aastad oli aeg, kui intensiivse aretustöö tulemusel muutusid õied tunduvalt suuremaks, nende kuju muutus paremaks, tekkisid kurrud; järgmised kaks aastakümmet tõid uut värvi õisi, värvikombinatsioone ja -mustreid, kontrastseid habemeid, vöödilisi laike, eri värvi servi, võrgulisi jooniseid õielehtedele ning tekkis lai valik niinimetatud „sarvilisi” iiriseid. Täna võib iga iiriseaustaja leida oma maitsele sobiva õie: eredatest puhastest värvidest kuni ebatavaliste, just kui kokkusobimatute ja eksootiliste värvikombinatsioonideni.

Kust on võimalik leida põhjalikku teavet iirisesortide kohta?

1. Kõige rohkem infot, pilte, sordikirjeldusi, aretajate ja kasvatajate arutelusid ning firmade katalooge on leida internetist.
2. Lätis väljaantud iirisekataloogidest, kus kirjeldatakse sorte ja näidatakse nende pilte.
3. Iiriste näitustelt.
4. Külastades kollektsioonaedu.
5. Lätis aretatud sortide kirjeldusi võib leida meie iiriste ja gladioolide registrist: https://gladioluunirisuregistrs.weebly.com/

Internetis võiks igale huvilisele kõige kasulikum veebilehekülg olla maailma juhtiva iirisekasvatajate ühenduse American Iris Society (AIS) koduleht, kust võib leida põhjalikku infot auhindadega pärjatud iirisesortide kohta, iga-aastaste küsitluste tulemusi, viiteid regionaalsetele seltsidele ja klubidele ning äriettevõtete lehekülgedele. Huvitav ja paljulubav uus projekt – iiriste veebientsüklopeedia – on praegu alles koostamisel, aga sealt võib juba leida konkreetset teavet paljude sortide kohta ning nende õiepilte (http://wiki.irises.org/bin/view).

Muidugi tuleb suhtuda kriitiliselt internetipublikatsioonidesse, eriti teabesse, mida iiriseid kasvatavad firmad avaldavad ärilisel eesmärgil oma kataloogides. Mitte keegi ei hakka ju oma kataloogi kirja panema, et sort ei kasva, ei paljune ja haigestub kergesti. Ka fotosid ei saa alati usaldada, need võivad olla liiga väikesed, ebakvaliteetsed või just vastupidi paremaks tehtud. Võimalik on saada ainult üldine ettekujutus värvuse, õiekuju ja kurdude kohta. Samuti ei leia me vastust peamisele küsimusele, s.o. kuidas sort tunneb ennast Läti tingimustes.

Lätis väljaantavad kataloogid annavad ülevaate aktuaalsetest sordipakkumistest ja kirjeldavad sorte lühidalt, kuid kahjuks on väljaannete väikese mahu ja värviliste trükiste kalliduse tõttu võimalik värvilisi õiepilte vaadata ainult väheste pakutavate sortide puhul. Praegu on kõige mahukamad ja põhjalikumad kataloogid nelja kollektsionääri ja sordiaretaja ühine kataloog „Laimonis ja sõbrad. Iirised“, kust võib igal aastal leida umbes 500 iga rühma aediirise kirjeldust; sordiaretaja Ilga Vinķele iiriste kataloog; ning iiristele pühendatud peatükk aiakeskuse „Hedera” ilutaimede kataloogis.

Iiriste näitused annavad igale huvilisele suurepärase võimaluse tutvuda nii uusimate kui mitte nii väga uute välismaa aretajate sortidega ning hinnata kodumaiste selektsionääride tööd. Parem on üks kord oma silmaga näha, kui lugeda kirjeldusi ja püüda ette kujutada. Suurematel näitustel, eriti iga-aastasel iirisenäitusel Läti Loodusmuuseumis eksponeeritakse vähemalt 200 kõrge iirisesordi õit, seega on mille hulgast valida. Kas võime näituselt saada üksikasjalikku teavet, et kindlasti öelda: „Jah, see sort on justkui loodud minu aia jaoks!“? Vaevalt … Näitusel võime subjektiivselt lilleõit hinnata ja otsustada, kas see meile meeldib või ei meeldi, kas see meid vaimustab või jätab ükskõikseks. Võime suurepärasest sordist minna mööda ja seda mitte märgata, sest selle värv „kaob“ kunstliku valguse käes ära (see on peaaegu kõigi näituste õnnetus, sest iiriste õied näitavad oma õiget värvi ja sära ainult päikesevalguse käes; õis võib vaatajale jätta väga erineva mulje ka kellaajast sõltuvalt: hommiku-, lõuna- ja õhtupäikese käes võib üks õis pakkuda nii erinevaid nüansse …). Võime kirjutada suurte tähtedega oma märkmikusse mõne huvitava sordi nime ja pidada seda äärmiselt vajalikuks, otsida mitu aastat järeleandmatult selle istikuid, solvuda kasvatajate peale, kui ei õnnestu neid osta, teadmata, et see iiris on väetike, mis aias vireleb, haigestub kergesti ega paljune. Seega naaseme tähtsa küsimuse juurde: kas võime näitusel näha ja teada saada, kuidas meie valitud sort aias käitub? Kaudselt võime. Kui käime pidevalt näitustel, näeme huvipakkuvate sortide õisi regulaarselt, märkame, et need õitsevad hästi mitmel kollektsionääril, siis võime olla kindlad, et selle sordiga ei teki probleeme. Tavaliselt ei tooda näitusele piisavalt paljundatud sortide õisi. Ka näituse konsultant võib oma pädevuse piires üht-teist kasulikku sortide omaduste kohta jutustada.

Mis jääb kaadri taha? Näitusel ei saa me midagi teada iirisepuhmikute üldise välimuse kohta, õitsemise rikkalikkuse kohta, sordi tervise ega paljunemisvõimekuse kohta. Seda võime näha ja hinnata ainult looduses.

Kollektsioonaiad. Lätis on mitmeid populaarseid ja palju külastatud teiste lillede – päevaliiliate, daaliate – kultuuraedu. Külastajatele avatud iiriste kollektsioonaed annaks suurepärase võimaluse vaadata ja objektiivselt hinnata iirisesorte nende loomulikus keskkonnas. Ainult nii on võimalik näha ja mõista, mis on väärtuslikum ja kasulikum: näitusel tähelepanu köitnud hiiglase üksik õievars või võib-olla siiski keskmist kasvu õisi täis iirisepuhmik. Värvimängud päikesevalguses, välja kohal hõljuv lõhnapilv, rohelised lehehambad, mis on sarnased, aga siiski erinevad, kohaliku sordi lokkav puhmik Californiast pärit nõrga külalise kõrval: see on infovoog, mida fotoaparaat ei suuda salvestada ja mida ei ole võimalik kirjeldada kataloogi teksti piiratud arvuga ridadel. USA ja Euroopa suurimad iirisekasvatajad ja sordiaretajad on iiriste õitsemise hooajal määranud huvilistele kindlaks külastusajad, lubavad neil aias jalutada, taimi uurida ja pildistada; tõsi küll, tavaliselt eksponeeritakse ainult spetsiaalset osa aiast ja mitte tootmisistandusi.

Loodan, et kunagi võib iiriste fantastilisi õisi näha iga maja juures, nende ilu päästab meid mornidest mõtetest ja aitab üle elada probleeme.

MILLEGA TULEB ARVESTADA, ET LÄTI TINGIMUSTES AEDIIRISED HÄSTI KASVAKSID, ÕITSEKSID JA TALVITUKSID?

1. Istutage iirised päikesepaistelisse kohta, kobedasse ja vett läbilaskvasse pinnasesse.
2. Aediirised ei armasta niiskust. Liigne niiskus, isegi lühiajaline üleujutamine lume sulamise ajal, võib neile olla surmav, seetõttu parem valida istutamiseks kõrgem või kaldega koht. Ärge pingutage iiriste kastmisega üle! Kasta võib noori istikuid nende juurdumise perioodil.
3. Iiriste kasvatamiseks sobib pinnas neutraalse või isegi kergelt aluselise reaktsiooniga. Iirised kasutavad pinnas olevat kaltsiumit, seetõttu on soovitatav pinnast enne istutamist lubjata või panna väetist, mis ei muuda pinnast happelisemaks. Iiristele meeldib tuhk mõistlikus koguses.
4. Ärge pingutage iiriste väetamisega üle. Mitte mingil juhul ärge kasutage kõrge lämmastikusisaldusega väetist pärast õitsemist, kui te just ei soovi, et iiristel tekiks talvitumisega probleeme või ei taha, et rohelist massi kasvaks kõvasti juurde ja iirised õitseksid järgmisel aastal kehvasti!
5. Iirised tuleb ümber istutada, kui puhmik on muutunud tihedaks, selle keskpaik hakkab tühjaks muutuma ja õitsemine muutub kehvemaks. Tavaliselt võivad kõrged iirised kasvada ühe koha peal 3 kuni 4 aastat, aga see sõltub ka nende paljunemisest.
6. Kõige parem aeg ümberistutamiseks on juuli, sest siis on iiriste istikud hästi tugevad ja jõuavad veel kuni öökülmani korralikult juurduda. Kuid kõrgeid iiriseid võib ümber istutada ka nende õitsemise ajal, siis traumeeritakse noori juuri vähem, sest need alles hakkavad tekkima.
7. Iirised tuleb istutada madalalt nii, et juurika pealispool oleks näha. Liiga kuumal ja kuival suvel võib juurika juurdumisperioodi ajaks veidi enam pinnasega katta.
8. Selleks, et iirised hästi talvituks, on soovitatav need talveks kinni katta. Eriti kehtib see noorte istikute ja uute, meie tingimistega mitte kõige paremini sobivate sortide kohta. Ärge kasutage turvast! Ärge kasutage materjale, mis imavad sisse ja säilitavad kaua niiskust või muutuvad väga tihedaks. Sügisel võib juurikad pinnasega katta, liivaga üle puistata, kuuseokstega kinni katta. Iiriseid ei kahjusta niivõrd öökülm, kuivõrd vahelduv sula ja jäätumine, seda eriti just kevade poole.
9. Suviti ärge unustage oma iiriseistikuid regulaarselt kontrollimast, seda ka pärast nende õitsemist, et õigel ajal märgata bakteriaalset mädanikku, mis muudab iirise juurika haisvaks massiks. Eriti hukatuslik võib see olla tihedalt istutatud taimede puhul ning soojadel ja niisketel suvedel. Viivitamatult eemaldage rikutud kohad tervetest kudedest!
10. Selleks, et istikud ei kaotaks suve teise teisel poolel oma dekoratiivsust, on soovitatav neid pritsida lehelaiksuse vastu mõne seenhaiguste tõrjeks mõeldud fungitsiidiga.

Kasvatamise põhimõtted on kõigile aediiristele sarnased, aga kõrged iirised nõuavad kõige enam tähelepanu; keskmised ja madalad sordid on meie tingimustes sobivamad, need talvituvad paremini ja peaaegu et ei jäägi haigeks.

Iiriste ümberistutamine

Kogenud iiriste kollektsionääri jaoks on iga-aastane iiriste ümberistumine tavaline asi, kollektsioonaed asub pidevas muutuses, igal aastal tehakse uued peenrad, istutatakse kõige väärtuslikumate sortide tagavaravariandid, päästetakse nõrgukesed, istutatakse need ümber, jagatakse tihedad puhmikud: see on lõputu protsess, mille käigus ei ole võimalik hakkama saada ilma noa ja hargita.

Algajal või iluaia omanikul, kelle paar iirisepuhmikut lisavad ainult mitmekesisust paljudele teistele taimedele, võib esimest korda mõnda ostetud istikut käes hoides või kohkunult oma liiga tihedat taime vaadates tekkida terve rida küsimusi. Millal iirised ümber istutada? Kuidas neid jagada? Missugune koht valida? Kas minu ostetud kuivanud istikuke, millel peaaegu ei olegi juuri, läheb üleüldse kasvama? Proovin vastata peamistele küsimustele.

Aediiriste ümberistutamise tähtajad

Optimaalne aeg iiriste ümberistutamiseks Läti tingimustes on õitsema hakkamise hetkest kuni juuli lõpuni või augusti alguseni, aga mitte hiljem. Nii varasel kui hilisel istutamisel on oma eelised. Kui jagame iirisepuhmiku õitsemise ajal või kohe pärast seda, näeme, et vanad juured hakkavad elujõudu kaotama, aga tänavu kasvanud juurika uues osas kasvavad noored valged juured, mõnikord on nende kasvukohtades näha ainult väikeseid kollaseid punne. Mulla sisse pannes juurdub selline istik kiiresti, noori juuri ei ole traumeeritud, ümberistutamise stress mõjutab neid vähem. Tõsi küll, istik on varajasel ümberistutamisel väiksem ja uus juurikas ei ole veel kogunud piisavalt toidutagavara, aga seevastu on sellel palju rohkem aega juurdumiseks ja kasvamiseks kuni vegetatsiooniperioodi lõpuni ning suuremad võimalused, et iiris hakkab õitsema juba järgmisel aastal. Istikumüüjatel tuleb küll kuulata etteheiteid, et istik on väike ja juured nigelad, seetõttu peavad nemad vastu tulema publiku nõudmistele ja jätma uue istiku külge suure tüki vana juurikat elujõudu kaotavate juurtega.

Kui istutada iiriseid juuli lõpus, on istikud hästi tugevad, kasvatanud suure lehemassi ja juuresüsteemi, uue juurika juurde võivad juba olla tekkinud uinuvad pungad, mis annavad külgmisi kasve juba sügisel või järgmisel kevadel. Kuna kõrgetel iiristel tekivad järgmise aasta õitsemiseks õiepungad meie tingimustes tavaliselt augustis, kui taime kasv on saavutanud „kriitilise massi”, s.o. lehed on tugevad ja neid on vähemalt 6–7 tükki; võimalus, et ümber istutatud iiris hakkab järgmisel aastal õitsema, sõltub õnnestunud juurdumisest uues kohas ja sobivatest ilmaoludest sellel perioodil. Ka sordiomadused võivad olla määravad.

Ma ei soovita istutada iiriseid ümber varakevadel või hilissügisel; kui olete huvitatud eksperimenteerimisest, on parem seda teha mõne vana sordiga. Varakevadel ümberistutatud iirise elutsükkel on segamini ajatud ja tavaliselt kosub see alles aasta pärast. Sügisel istutatud taimed ei jõua korralikult juurduda, need võivad meie muutlikel talvedel maa seest välja tulla, juured võivad katkeda, mistõttu on tagajärjed kurvad. Kui eriolukord sunnib iirist sügisel välja kaevama, on parem istik kuivatada ja hoida seda kevadeni jahedas ruumis. Olen praktikas kontrollinud, nii jäi taim paremini ellu kui väga hilja istutatu ja hakkas isegi õitsema.

Kohavalik ja kasvupinnas

Kõigi aediiriste kasvatamise põhimõtted on sarnased, madala- ja keskmisekasvulised taimed kohanevad ebasobivate tingimustega paremini, kõrgete iiriste eest tuleb märksa rohkem hoolt kanda.

Koht: kindlasti kõige soojem ja päikesepaistelisem aias. Iirised tunnevad ennast suurepäraselt maja lõunapoolse seina või mõne müüri ääres, mis peegeldab päikese soojust. Neid võib istutada ka avamaale, aga kindlasti ei soovitata neid istutada poolvarjulisse kohta, põõsaste vahele või peenrasse, mis on teisi taimi täis. Liigne niiskus ja pikalt mittekuivav kaste võib soodustada nende lehelaiksusesse või isegi bakteriaalsesse mädanikku haigestumist. Tõsi küll, aediirised võivad hästi kasvada ka poolvarjus, aga sellisel juhul oleks naiivne loota, et need rikkalikult õitsema lähevad. Kui koht on madal, oleks hea leida väike küngas või kalle, et kogu liigne vesi kiiresti ära voolaks. Isegi istikute väike üleujutamine võib olla surmav.

Valige kobe kasvupinnas, mis laseks vett läbi ja oleks neutraalse või veidi aluselise reaktsiooniga. Happeline pinnas tuleb ettevalmistusprotsessi ajal lubjata, võib kasutada dolomiidijahu või aialupja, aga kõige parem on kasutada mõlemat umbes sarnases koguses, et kaltsiumi ja magneesiumi suhe oleks optimaalne. Pinnase ettevalmistamise ja väetamisega ei ole vaja liiga hoogu minna, aediirised kasvavad hästi mis tahes sissetöötatud aia pinnases; kui püüame seda liiga palju paremaks muuta, võime tekitada endale suuri probleeme. Minu arvamus on, et orgaanilist väetist, komposti, turvast ja mulda on parem iiristest eemale hoida. Kõige suurema üleelamise tekitas mulle bakteriaalne mädanik just sellises viljakas ja orgaaniliste ainete rikkas pinnases. Ka on parem eemale hoida lämmastik- või kompleksväetistest, mille lämmastikusisaldus on kõrge. Aia normaalses pinnases tunnevad iirised ennast hästi isegi mitu aastat ilma igasuguse lisaväetiseta. Kui taimed kasvatavad suuri tumerohelisi lehti, aga ei mõtlegi õitsema hakata, on üks põhjustest just liigne väetamine.

Kui pinnas on raske ja savine, soovitan lisada sinna jämedat liiva või sõelutud kruusa, seda võib teha ka ainult iirise kasvukohas, kui kasvatamine vaid mõnda üksikut puhmikut. Kerges liivas aga kulub ära savimaa lisand.

Iiriste istikud, nende ettevalmistamine, istutamise protsess

Iiriseistik tähendab lehti, mis on lühendatud kuni 15 cm, juurikatükki ja juuri, mida on lehepinnaga proportsionaalselt lühendatud. Teeme nii: võtame juure ühes juurikaga pihku, kõik üleliigse, mis välja ripub, lõikame ära. Kui istutame vara, s.t. enne, kui on tekkinud uued juured, on parem lehed veel lühemaks lõigata. Vanu juuri võib sellisel juhul kasutada ainult istiku pinnasesse kinnitamiseks, muud praktilist väärtust nendel enam ei ole. Kui tuleb saada hakkama mõne tiheda puhmikuga oma aias, ei pea neid täiesti välja kaevama, võib noaga eraldada kas või iga teise juurika, selle hargiga üles tõsta ja tõmmata eraldatud puhmiku osad maast välja. Pinnasesse tekkinud augu puhmiku ümber ajame kinni, saadud istikud valmistame ette nii nagu ülal kirjas ja istutame need uude kohta.

Me teeme kolleegidega nalja, et hea iiriseistiku võib visata maha, sellele võib jalgadega peale astuda ja see peab ikkagi kasvama minema. Tegelikult nii ongi, sest aediirised tuleb istutada maapinna lähedale, juurika pealispool peab olema maapinnal näha. Istutuskohta teeme augu, kuhu mahuvad juured, ja keskele künka, mille peale paneme istiku; kui oleme perfektsionistid, paigutame juured ühtlaselt, katame mullaga ja pressime tugevalt kinni. Kuival ajal võib kasta. Edaspidine kastmine on ülearune, sest iiristele piisab, kui pinnas on minimaalselt niiske. Kui noored juured on veel lühikesed, on istikut soovitatav toetada. Selleks võib juurika torgata pinnasesse toki juurde, painutatud traadi juurde või siduda istik selle taha torgatud orgi külge – mida keegi mugavamaks peab.

Istutamiskaugus sõltub istutatu tüübist ja eesmärgist. Tuleb arvestada, et normaalselt istutatud taimede puhul, mida kavatseme 3–4 aasta pärast ümber istutada, ei ole soovitatav panna üle 4 kõrge iirise istiku ühele ruutmeetrile. Kui soovime ilutaimede puhul saavutada kiiremini rikkaliku õitsemise efekti, võime istutada tihedamalt, mitte jagada istikuid ükshaaval, aga sellisel juhul tuleks küll iga rühm moodustada ühest sordist.

Veel mõningaid küsimusi …

Kas iirised tuleb talvel kinni katta? Äsja istutatud ja halva talvekindlusega sordid oleks soovitatav kinni katta. Külma tulles võib juurika nähtava osa peale liiva panna, puhmikud kuuseokstega katta kinni ja kui ähvardab tulla ekstreemne külm ilma lumeta, võib kinnikatmiseks kasutada veel kuivi puulehti. Ei ole vaja kasutada tihedaid niiskust imavaid kattematerjale. Kevadel tuleb liigne kate eemaldada õigeaegselt, sest liiga hilja lahti võetud iirised kannatavad öökülmade tõttu rohkem.

Kas iirise lehed tuleb pärast õitsemist ära lõigata? Kindlasti mitte! Pärast iiriste õitsemist on soovitatav õievarred kuni juurikani ära murda, sest need võivad hakata mädanema. Lehepind tuleb säilitada maksimaalne, sest see toodab toitaineid juurikale ja õiepungadele. Kui tekib lehelaiksus, on soovitatav lehti pritsida mõne seenhaiguste tõrjeks mõeldud fungitsiidiga.