Imelised lilleaasad kujunevad aastatega

Tiiu Siim, Energia talu

Kauni kodu tunnusmärgi saanud Energia talu maadele on pererahvas aastate jooksul kujundanud õiterohked looduslikud ja poollooduslikud lilleaasad, mis pakuvad silmailu maist kuni hilissügiseni välja.

Aasta ringi õitsvad niidud pakuvad hurmavaid vaateid talu külastajatele, on liblikate ja putukate meelispaik ning mesilaste korjemaa.

Kas niidetud või niitmata aasad?

Talu sai Eesti Vabariigi presidendilt Kauni kodu tunnustuse 2018. aastal. Žürii arvates oli talu võluv eripära just nimelt see, et  ümbritsevat looduslikku ala on püütud alles hoida ja kaunilt eksponeerida. 

Kuna talu asub suurel territooriumil, on juba ainuüksi käiguradade ning ravimtaimede õpperadade niitmine suurt ajakulu nõudev töö. Esialgu leidsin perenaisena, et niidetud muru on ilusam, kuigi peremehe meelest ei andnud pidev niitmine talu ilmele lisaväärtust. Elurikkusest ja vajadusest pakkuda tolmeldajatele toidulauda tol ajal palju ei räägitud, siiski hakkasin ajapikku mõistma, et ka looduslikes taimekooslustes on oma võlu. Kui olime sunnitud tõdema, et korralikult niidetud aiast hakkavad ära kaduma liblikad ja mesilased, ei jäänud muud üle kui otsida uusi lahendusi, kuidas oma talu ilmet kujundada. 

Taimed kasvavad seal, kus nad tahavad

Head tulemust saavutada ei olnudki nii lihtne. Alustasime vaikselt, ühes aianurgas. Tõime naabruses olevatelt põldudelt ja söötidelt looduslikke taimi: suureõielisi kellukaid (Campanula persicifolia L), karpaadi kellukaid (Campanula carpatica), karikakraid (Anthemis arvensi), tõrvalilli (Lychnis viscaria L.), seebililli (Saponaria officinalis), nurmenukke (Primula veris). Sobitasime nad muru sisse, kaevates suuremad ja laiemad istutusplatsid, ning lootsime järgmistel aastatel uhket tulemust. Muru sisse tegime ka maitse- ja ravimtaimede nagu pune (Origanum vulgare), naistepuna (Hypericum perforatum) ja nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) külve.

Aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Muru sees olevad kõrrelised lihtsalt „sõid“ sinna istutatud taimed ära. Kui esimesel-teisel aastal mõned taimed isegi õitsesid, siis juba kolmandal aastal oli vaatepilt nukker. Püsima jäid ainult vastupidavamad taimed: pune, naistepuna ja mõned karikakrad.

Loodusel on oma seadused. Seal, kus taimed tahavad kasvada, nad ka koha leiavad.

Esimeseks üllatuseks oli kunagine punepõld (Origanum vulgare) , mis oli aastate jooksul rohtunud ja  saaki me sealt enam ei korjanud. Jätsime põllu lihtsalt silmailuks. Iseeneslikult olid oma seemned sinna külinud naistepuna (Hypericum perforatum), karikakarad (Anthemis arvensi), karpaadi kellukad ( Campanula carpatica), valge madar (Galium album), hiirehernes (Vicia cracca), üheksavägine (Verbascum thapsus), valge(Trifolium repens L.) ja punane ristik (Trifolium pratense), kummel (Chamomilla recutita) ja rohkesti mitmesuguseid kõrrelisi. Seemned levisid tuulega, ravimtaimede põllud olid ju läheduses. Aastate jooksul kujunesid välja uued taimekooslused, mida me ei niitnud enne kui sügisel. Nõnda kujunesidki talu maadele värvikad lilleniidud.

 Nurmenukud, moonid ja päevakübarad õitsevad igaüks omal ajal

Kevadine nurmenukupõld (Primula veris) on esimene, mis õitsema hakkab. Umbes 200 ruutmeetrise välja oleme saanud peamiselt istutamise tulemusena. Igal aastal oleme toonud juurde uusi taimi ja istutanud kohatdesse, kus veel ruumi on. Nurmenukuõied sobivad hästi raviteeks, kuid viimastel aastatel oleme jätnud osa õisi korjamata, et seeme saaks looduslikult levida. Kui nurmenukud on õitsenud, puhkevad õitsele punane ja valge ristik, hiirehernes ja kõrrelised, mis annavad väljale ilusa õrna jume.

Kummelite vahele oleme loonud aastatepikkuse tööga mooni- (Papaver) ehk magunapõllu. Kõigepealt tõime mõned taimed Vändra külje alt teepervelt, lausa maantee äärest. Istutasime need oma põllu serva ja sügisel saadud seemnetest tegime juba laiema külvi. Nüüd pole ise vaja külida, seda teeb tuul meie eest ja mooniväli on muljetavaldav. Koos kummeliga mõjub moon pilkupüüdvalt ja kontrastselt. Kahjuks paneb moon oma õienupud juba poolest päevast kinni, justkui hoiaks oma iluga kokku. Ühe mooniõie õitsemise kestus on vaid üks-kaks päeva.

Eriliselt hurmav on päevakübaratest (Rudbeckia) ja lilla-valgeõielistest punetaimedest kujunenud aas. Ligi 10-11 aastat tagasi olid sellel maalapil lillepeenrad ja kõrval kasvatasime punet. Kui punepõld hakkas jõudsalt rohtu kasvama, rajasime uued peenrad. Vanadel taimedel lasksime omasoodu kasvada. Mõni aeg hiljem märkasime et päevakübaraid on ohtralt juurde siginenud, nad muutsid maalapi värvikaks ja rõõmsaks. Küllap oli tuul seemneid edasi kandnud ning tänaseks on kunagisest rohtunud peenramaast saanud müstiliselt ilus lilleniit. Nüüdseks olen kindlaks teinud ka päevakübara sordid, mis lilleniidul on levinud: Big Shine, Big Smile, Little Goldstar, Star of Life Smiley, Coldsturm.

Kuidas lilleaasa hooldada?

Kuidas siis hooldame oma lilleaasa? Väga lihtsalt. Laseme taimedel pikalt kasvada ja õitseda. Niidame sügisel, kui taimed on õitsemise lõpetanud ja seemned mulda poetanud. See töö toimub hooldusniidukiga, mis hekseldab rohtse massi peeneks; sellest massist saab põllupinnale hea väetise. Aeg-ajalt oleme niitusid puhastanud soovimatutest taimedest, sest paju, lepa ja okaspuude seemned jõuavad ju samuti mulda. Eesmärk on anda niidule kenam ja ühtlasem vaade.

Suurima tunnustuse oma lilleniitudele oleme saanud Astellaaria Aiareiside korraldajalt ja omanikult Virve Poomilt: „Ma vaatan, et teil on justkui Oudolfi põllud. Ta käis vist enne seda teie juures õppimas, kui oma loomuliku taimekasvatuse (natural planting, ingl k) süsteemi välja mõtles“. Piet Oudolf on teadupärast maailmakuulus Hollandi aiadisainer, kes tunneb suurt huvi taimeökoloogia ja loodusliku mitmekesisuse vastu.

Ootame teid meie õitsvaid lilleniitusid külastama!