Aizupe mõisapark

Aizupe mõisa loss Imula jõe ääres ehitati 1820. – 1823. aastal parun Adolf Georg von Hahni (1749–1823) ajal. Ühtede allikate väitel algas pargi loomine juba 18. sajandil, mujal kirjutatakse, et see rajati 1830. aasta paiku, istutades umbes 14-hektarisele alale nii Lätis levinud kui ka eksootiliste puude ja põõsaste liike. Siit leiab imelised elupuu-, tamme-, pöögi- ja kastanialleed.

Unikaalses Aizupe mõisapargis kasvavad elupuu kogu Euroopas esindatud liigid. Lossi ees oli kunagi avar paraadhoov eksootiliste taimedega, selle lääneosas aga maastikupark kaunite vaateperspektiividega. Ida poole ulatus pikk allee ja lõunasse allee piki teed ja dendraarium, kus puud olid paigutatud geograafilise põhimõtte alusel.

Avar ja dendroloogiliselt mitmekesine maastikupark toimis ka kunagise Aizupe Metsatehnikumi õppebaasina. Peale tehnikumi kolimist Ogresse on mõisakompleksi omanikud mitmeid kordi muutunud ning pargi eest hoolitsemine on jäänud unarusse.

Aizupe mõisa loss on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis. Hoone on üks eredamatest klassitsismi näidetest Lätis, kus on täielikult säilinud ajaloolised ehitusmahud ja ruumide planeering.

Praegu on Aizupe mõisakompleks eraomanduses ja seda on võimalik näha vaid väljastpoolt.